Rikas, või siiski vaene?
oktoober 15, 2009inedibleFrancis Scott Fitzgerald oli suur kirjanik värvikireva eluga, teda peetakse üheks 20. sajandi tuntumaks kirjanikuks. Ta on kirjutanud romaane ning terve hunnik muid lühijutte, nende hulgas näiteks The Curious Case of Benjamin Button, mille põhjal hiljuti ka film vändati. Kindlasti ei saa mainimata jätta ta naist Zeldat, kes arvatavasti oli hiljem ka üks kirjanikuhärra allakäigu põhjustest. Nimelt tegi õndsa lõpu Scotti elule alkohol, mis oli tema hea sõber juba ülikooli ajast, kuid sõprus alkoholiga kasvas, kui Zelda vaimuhaigus avastati. Niisiis suri Scott juba 44-aastasena südamerabandusse, teadmisega, et tema viimane romaan “Sume on öö” oli läbikukkumine. Nüüdisajaks on see raamat saanud klassikaks.
Ma kohe ei saa mainimata jätta, et mulle meeldib selle raamatu inglise keelne nimi nii väga - “Tender is the Night”, tuleb alati Elvis Presley - Love me tender meelde. 
Siis, kui ma raamatut lugesin, tundus see üsna põnev ning tõepärane, süžee on nagu natuke sarnane “Anna Kareninale”, samas muidugi mitte nii karm. Samas nüüd see ei tundugi võib-olla nii hea, see oli põnev küll, aga mul tekkis raskusi leida sellest mingit mõtet, umbes nagu: “Ahaa, just, jah, nii peakski olema, ma peaks proovima ka nii oma elu elada.”. Mulle on raamatu puhul tähtis see, et ma saaksin end vähemalt ühe inimesega raamatus samastada, kõige parem oleks muidugi, kui see oleks peategelane, ja see ei loe, kas peategelae on mees või naine, tunded on siiski inimisele omased olenemata soost.
Olles lugenud raamatut ning ka autori elulugu, on näha väga palju sarnaseid jooni, vaimuhaige naine, mehe põhjaminek jne. Raamatu peategelane on Dick, kes on arst psühhiaatriahaiglas, ta läheb vana sõbra haiglat külastama ning seal haiglas on ka ravil noor neiu Nicole. Dick peab lahkuma oma haiglasse, kuid Nicole küsib tema aadressi ning hakkab talle kirjutama, võiks öelda, et kirjutamine ja suhtlemine oligi vist üks asi, mida ta vajas ning tänu millele ta ka tervemaks sai. Asi kulges ning nad abiellusid, said kaks last, elasid idüllset elu, kuid varsti saab ka sellest villand. Mõlemad hinged otsisid draamat nende ellu ning tänu villa pidamisele leidsid nad oma ümber seltskonna ning toitusid skandaalidest.
See raamat on üks suur suhtedraama, mis on kenadesse sõnadesse pandud. Jutus on sellist Hemingway hõngulist vabaduseihalust ja seiklushimu, teiselt poolt on naug natukene Dostojevski moodi, kirjeldab sellise õnnetu juhtumi või inimese mõtteid ja tundeid väga lähedalt. Ma ei saa öelda, et see mulle nüüd nii pööraselt meeldinud oleks, kui kindlasti huvitav lugemine lugemise ajal, iseasi kui palju ma sellele hiljem mõelda viitsin, sest raamatut lugesin ma juba üle kahe kuu tagasi ning selle kirjeldamiseni jõudsin alles pragu.
Join the discussion