Knut Hamsuni “Maa õnnistus” on küll üks ajatu raamat. Avaldatud juba pea 100 aastat tagasi, kuid siiski hoiab endas mõtet ja paneb mõtlema tänapäeva tavade ja eluolu üle.

Pani mõtleme sellele, kuidas me koguaeg kõike võtame ja peame iseenesest mõistetavaks, et meil on alati toit laual ning meel hea. Kuidas me koguaeg tahame üha enam ning me ei suuda olla rahul ning tunda rõõmu sellest, mis meil juba olemas on. Tundub, et elus peab enne midagi väga valesti minema,  et inimene mõistaks, kui suur väärtus kõigel elaval on.

Muidugi kerkis esile ka lapsetapmis teema, tänapäeval on see ka probleem ju, mitte niivõrd palju juba sündinud lastega vaid just abordi tegemised. Kas lähtuda naise vajadustest või veel sündimata lapse. Kas see laps on ka siis juba omaette isik või ei. Kas naisel ikka on õigus otsustada teise inimese elu üle, olgu see siis tema enda tekitatud ning enda sees kasvav. .

Ning samas oli ka probleem, et kui vallaline naine toob ilmale lapse, et kuidas teda siis vaadatakse. Tänapäeval on analoogne suhtumine noortesse emadesse/peredesse. Ma ei saa öelda, kas see on vale või õige, mul pole isegi õigus kellelegi näpuga näidata, kuid kui ma vaatan nüüd oma ühte vana tuttavat, kes otsustas 19-aastaselt, et ta saab nüüd lapse ning saigi tüdruku rasedaks, siis tekib küll küsimus, et kas sellega tõesti oli nii kiire? Oleks võinud natukene oodata, näha maailma ning vähemalt kindlustada lapse tulevik mingil määral.  Aga noh, eks see kõik on meie ühiskonnas kinni ja kui nüüd aus olla, siis on hea, et nii läinud on. Ma tõesti ei suuda ette kujutada, et tolerants sellise asja suhtes midagi head kaasa võiks tuua.

Aga tagasi raamatu juurde tulles, võiks öelda, et raamatu hea pluss oli see, et see polnud ette aimatav ning oli hea sujuv lugemine, kõik liikus ning ei jäänud kuhugi liialt kauaks stoppama.

Lugedes natuke autori elukäiku, on aru saada, et paljud jooned tuginevad tema enda elul. Knut Hamsun ise oli pärit Norrast ning üsna vaesest perest, haridus peaaegu, et puudus, Hitleri suur fänn. Kõigest hoolimata sai ta just selle raamatu eest 1920. aastal  Nobeli preemia. Raamatu peategelane polnud haritud mees, oli tavaline töökas maa mees ning ka autor, olles linna maigu suhu saanud, kolis siiski tagasi maale. Peategelase poeg läks ära Ameerikasse lootuses rikkaks saada. Ka Hamsun oli noorena Ameerikasse läinud, kuid siiski tagasi tulnud, ju siis unistused suure lombi taga olevast paradiisist purunesid. .

Huvitavamaid fakte Hamsuni elust soovitan lugeda just siit.

Francis Scott Fitzgerald oli suur kirjanik värvikireva eluga, teda peetakse üheks 20. sajandi tuntumaks kirjanikuks. Ta on kirjutanud romaane ning terve hunnik muid lühijutte, nende hulgas näiteks The Curious Case of Benjamin Button, mille põhjal hiljuti ka film vändati. Kindlasti ei saa mainimata jätta ta naist Zeldat, kes arvatavasti oli hiljem ka üks kirjanikuhärra allakäigu põhjustest. Nimelt tegi õndsa lõpu Scotti elule alkohol, mis oli tema hea sõber juba ülikooli ajast, kuid sõprus alkoholiga kasvas, kui Zelda vaimuhaigus avastati. Niisiis suri Scott juba 44-aastasena südamerabandusse, teadmisega, et tema viimane romaan “Sume on öö” oli läbikukkumine. Nüüdisajaks on see raamat saanud klassikaks.

Ma kohe ei saa mainimata jätta, et mulle meeldib selle raamatu inglise keelne nimi nii väga - “Tender is the Night”, tuleb alati Elvis Presley - Love me tender meelde. 

Siis, kui ma raamatut lugesin, tundus see üsna põnev ning tõepärane, süžee on nagu natuke sarnane “Anna Kareninale”, samas muidugi mitte nii karm. Samas nüüd see ei tundugi võib-olla nii hea, see oli põnev küll, aga mul tekkis raskusi leida sellest mingit mõtet, umbes nagu: “Ahaa, just, jah, nii peakski olema, ma peaks proovima ka nii oma elu elada.”. Mulle on raamatu puhul tähtis see, et ma saaksin end vähemalt ühe inimesega raamatus samastada, kõige parem oleks muidugi, kui see oleks peategelane, ja see ei loe, kas peategelae on mees või naine, tunded on siiski inimisele omased olenemata soost.

Olles lugenud raamatut ning ka autori elulugu, on näha väga palju sarnaseid jooni, vaimuhaige naine, mehe põhjaminek jne. Raamatu peategelane on Dick, kes on arst psühhiaatriahaiglas, ta läheb vana sõbra haiglat külastama ning seal haiglas on ka ravil noor neiu Nicole. Dick peab lahkuma oma haiglasse, kuid Nicole küsib tema aadressi ning hakkab talle kirjutama, võiks öelda, et kirjutamine ja suhtlemine oligi vist üks asi, mida ta vajas ning tänu millele ta ka tervemaks sai. Asi kulges ning nad abiellusid, said kaks last, elasid idüllset elu, kuid varsti saab ka sellest villand. Mõlemad hinged otsisid draamat nende ellu ning tänu villa pidamisele leidsid nad oma ümber seltskonna ning  toitusid skandaalidest.

See raamat on üks suur suhtedraama, mis on kenadesse sõnadesse pandud. Jutus on sellist Hemingway hõngulist vabaduseihalust ja seiklushimu, teiselt poolt on naug natukene Dostojevski moodi, kirjeldab sellise õnnetu juhtumi või inimese mõtteid ja tundeid väga lähedalt. Ma ei saa öelda, et see mulle nüüd nii pööraselt meeldinud oleks, kui kindlasti huvitav lugemine lugemise ajal, iseasi kui palju ma sellele hiljem mõelda viitsin, sest raamatut lugesin ma juba üle kahe kuu tagasi ning selle kirjeldamiseni jõudsin alles pragu.

“Medaljon”, raamat, mida tahtsin lugeda juba siis, kui see välja tuli, aga mis sai minu kätte alles üleeile. Möödunud aasta noorsooromaanivõistlusel saavutas raamatu autor Ene Sepp selle teosega III osa. Võib-olla arvatakse, et see pole raamat, mida peaks üks kahekümneaastane neiu lugema, võib-olla peetakse seda igapäevaseks noorsooromaaniks, kus on teismeliste probleemid ja õnnehetked, aga võib-olla laseb see raamat mõnel noorel, kes oma eluga puntras on, veel uskuda muinasjuttudesse.

Heidi on 15-aastane noor, kes on hea tütar vanematele, koolis õpib hästi, tal pole just palju sõpru hiljutise kolmise pärast, aga ei saa öelda, et ta oma eluga rahul ei oleks.. vähemalt tolle saatusliku sõnumini, mis tol hetkel tema elu kokku varistab, kuid hiljem hoopis uued ja paremad uksed avab. Omapärase välimusega tundmatu muudab Heidi elu minuti pealt. Tüdruk leiab uued sõbrad, koolis saadavad teda vaid probleemid, ema ei lepi tüdruku uue elustiiliga, parim sõbranna kolib teise riiki, pidu peo otsa, kõik keerab Heidi senise elu pea peale, kuid keegi ei saa väita, et ta oma uue eluga õnnelik ei oleks. Kõrvalseisjate jaoks on ta vaid noor neiu, kes on oma elu allakäigu teel, tegelikult ronis tüdruk aga ülesmäge ning kaelas rippus medaljon …

Ilus siniste kaantega raamat, lihtne lugeda, kuid kaasahaarav, oled siis noor või natukene vanem, kuid miks mitte vahel lugeda ajaviiteks mõnda kergemat raamatut. Pealegi usun minagi tänapäeva muinasjuttudesse.

Tere!

Olen SOM, üks neist paljudest amatööridest, kes tahab agaralt kirjandusest rääkida. Mis aga lahe - mul on võimalus end kogenenumate punti lüüa.

Siinne on seega mu esimene sissekanne. Ühtlasi on see esimene ka Aldous Huxley’le, kelle teost “Hea uus ilm” ma peatselt hakkangi käsitlema.

Esmalt aga Huxley’st enesest. Ta oli britt. Ta oli tark britt ja veetis oma elu viimase poole USAs. Rohkem infot leiab teatmeteostest aka wikipedia.

“Hea uus ilm” oli minu jaoks küllaltki šokeeriva algusega. Tsiteerin: “Tömp hall hoone, ainult kolmkümmend neli korrust. Peasissekäigu kohal sõnad KESK-LONDONI HAUDEJAAM JA REFLEKSIKUJUNDUSKESKUS ning kilbikujulisel alusel Maailmariigi deviis KOLLEKTIIVSUS, IDENTSUS, STABIILSUS.” Visioon tulevikust on loodud. Rännak jätkubki HRK territooriumil, kus kogu uue maailma imepärasus avaneb tudengitele. Inimesi fabritseeritakse. Perekonnamudel on tabu ja jääb minevikku. Lapsed tulevad masinatest. On juba ette määratud igaühe saatus - valikuvabadust pole. Kui sind tehakse üpsiloniks (a la sõnnikuvedaja), siis sulle meeldib see töö, sa pole intelligentseks loodud ja kõik refleksid ning mõttemaailm on kujundatud vastavalt su tulevikueesmärgile. Näiteks lennukiparandajad arendatakse tundma mõnu pea alaspidises asendis, kuna see on täpselt see asend, mida nende tööks on vaja. Kogu inimkond on seega ülemaailmsete HRK’de kujundada. Sealt edasi liigub juba fookus peategelastele jne jne.

Raamat näitab maailmariiki, kus kõik peavad olema õnnelikud. Keelatud on kõiksugune iseseisev mõtlemine, progress (sic!) kui ka õnnetustunne. On universaalne narkootikum SOMa (olgu, originaaltekstis küll soma), mis viib selle tarbija seitsmendasse taevasse ja laseb tunda ilma igasuguse põhjuseta rõõmu. Individuaalsus on puuduv, kuna ühiskond on loodud iseennast kontrollima. Lapsepõlves refleksina pähetuubitud laused ei lase ühiskonna vastu eksida ja kui keegi seda ka teeb, on tal kohe kari sõpru, kes ütlevad, et see on vale ja soovitavad somat.

Naiivne on sealse Issanda Fordi loodud ühiskond. Vastandatud on ideaalühiskond, kus puudub vabadus, ühele reservaadile. Reservaadis on kõik metsik, inimesed seksivad, usuvad jumalasse, on räpased jne. Äärmiselt primitiivne elu seega. Ent sealsed inimesed tunnevad õnne kõrval ka õnnetust. Sealsed inimesed kujundavad ise oma elu ning on suhtes ka millegi kõrgemaga kui lihtlabasus ja tarbimine, väline ilu, õnnelikkus jms. Raamatu haripunkt saabub, kui üks metslane saabub modernsesse ühiskonda - Londonisse. Kõrvutatakse ja võrreldakse utoopiaid.

Lugejale endale jääb aga otsustada, millised on ta väärtushinnangud ning kumb kaalub kumma üles. Kas turvaline ja kontrollitud ühiskond või vaba ja kannatustega. Minu otsus on igatahes langetatud.

Anne Franki päevik on arvatavasti raamat, mis mulle veel väga kauaks mällu süüvib. Nii kurb oli lugeda sellest, mida teeb sõda uskujatele, ühele perekonnale, ühele tüdrukule. Miks peab 13-aastane tüdruk loobuma normaalsest elust ning kolima oma pere ja perekonnatuttavatega pööningule elama? Kas te suudaksite kaks aastat elada ühes majas ilma sellest väljumata?

Anne oli raamatu algul 13-aastane juudi tüdruk, kes oli kolinud Saksamaalt Hollandisse, käis Teine maailmasõda. Ta pere lootis Hollandist rahu leida, kuid peagi sai selgeks, et ei jää muud üle, kui peitu pugeda. Tänu paljudele headele inimestele sai Frankide pere kolida ühe firma pööningule, kus nad jagasid elukohta perekond Daanidega ning härra Dusseliga. Olid õilsad inimesed, kes riskisid oma eluga, et neid aidata, tuues neile süüa ning muid eluks vajalikke asju.

Lihtsalt vapustav oli lugeda ning teada, et raamatu autor oli 13-aastane tüdruk. Kõik need mõtted olid liiga täiskasvanulikud. Sõda oli temalt lapsepõlve võtnud ning ta oli sunnitud mõtlema ja olema nagu täiskasvanud inimene. Siiski ei puudunud ka tundepuhangud, kus Anne murdus ning unistas täisväärtuslikust ja muretust nooruki elust. Tema suurimad soovid näivad meile nii loomulikud, nagu näiteks sõita tänaval jalgrattaga, käia poistega kohvikus, minna sõbrannade poole ööseks, kuid kõigest sellest sai tema vaid unistada. Ta oli kaks aastat majas varjul ning väljus sellest lõpuks igaveseks, et minna koonduslaagrisse, kus ta hiljem suri, olles vaid 16.

Pole midagi kurvemat, kui laps kirjeldamas sõda.

Naljakas, et ma olen oma lemmik kirjanikust siia vaid ühe posti teinud ning pole maininud, et tegelikult olen lugenud temalt: “Aeg antud elada, aega antud surra”, “Taeval ei ole soosikuid”, “Läänerindel muutuseta”, “Armasta oma ligimest” ja “Lissaboni öö”.

Asi on ehk selles, et Remarque on lihtsalt kuidagi kirjeldamatu, sa loed, paned raamatu käest ära, sest alati tuleb sul sellega seoses mingi mõte, mida mitte edasi mõelda oleks patt. Ning siis jälle võtad raamatu kätte ja loed kuni poole ööni.

Ma lihtsalt ei suudaks edasi anda sõnumit nii hästi, kui raamatud, et mõista, peab ise lugema, ma võin anda sisukirjelduse, kuid see ehk ei paistagi nii eriline. Erilised on kõik need karakterid, pisi detailid ning loomulikus.

“Aeg antud elada, aega antud surra” räägib Ernstist, kes on saksa sõdur ning naaseb rindelt 14-päevasele puhkusele oma kodulinna ning leiab eest maha pommitatud linna ilma kodu ja vanemateta. Linnas veel siiski elu mingil määral käib ning ta kohtub taas oma lapsepõlvesõbrannaga, noore Elisabethiga, kelle isa on koonduslaagris. Olles suhelnud paar päeva otsustavad nad ilma pikemalt mõtlemata abielluda. Hoolimata sellest, et peagi pidi Ernst rindele naasma. Arvatavasti tundus see pääseteena sellest sõjakoledusest. Samas kohutab Ernst ka veel oma vana tuttavaga, kes nüüdseks oli Gestaapos tööl ning elab rikkaliku elu.
Raamat kajastab sõda mitmete inimeste vaatenurkadest ning on niivõrd tundeid tekitav, et lõpus ei saanud ma küll pisaraid pidama.

“Taeval ei ole soosikuid” räägib Lillianist ja Clerfayst, kes kohutvad Alpides olevas haiglas. Lillian on tiisikusse suremas ning otsib iga hinna eest väljapääsu, et mitte haiglas surra. Ta tahab rännata mööda Euroopat ning end vabana tunda. Clerfay on rallisõitja, kuid tunneb väsimust oma ametist ning soovib leida tõsist mina. Ning nii siis Lillian lahkub kõigi teiste tahtmisest hoolimata haiglast, et rännata Clerfay’ga mööda maad. Taas kord suutis lõpp mind üllatada, võiks juba mõista, et Remarque teoste lõpud on ebaharilikud, kuid iga kord saan ma taas üllatuse osaliseks.

“Läänerindel muutuseta” on väga paljumainitud teos ning arvatavasti ka seostub see esimesena Remarque’iga. Ehk on raske mõista ilma lugemata, kuid minu jaoks on see kõige koledam raamat, sinna on kõik koledused kokku pandud ning see moodustab sõja. Ma arvan, et lühikirjeldus selle raamatu puhul on mõttetu, seda peab lugema. Kui esimene kord ei mõju, siis veel ja veel. Ma ei tahaks uskuda, et see raamat kedagi ükskõikseks saab jätta.

“Armasta oma ligimest” ja “Lissaboni öö” võib põhimõtteliselt kokku panna, kui lugeda, siis lugege enne “Armasta oma ligimest”, sest “Lissaboni öö” on selle järg. Kuidagi täiesti puhtjuhuslikult sattusin ma neid nii lugema, et mul läksid asjad seaduspäraselt. Uurisin nüüd natukene internetis ja kuskil pole väga märgitud nende teoste seost.
Peategelasteks on Kern ja Ruht, kes on põgenikud ning leiavad armastuse üksteise näol ka sellises olukorras. Esimeses raamatus räägitakse nende kohtumisest ja elust põgenikuna. Teises raamatus on terve raamatu väitel tegelikult vaid üks öö, see otsustav öö, kus üks mees annab neile piletid Ameerikasse, mis justkui on kauge valge laev, vastutasuks aga peab Kern ära kuulama mehe jutu.
Ma tean, kohutavalt palju sõda ja kurbust kajastub neis raamatutes, kuid nad ikka veel köidavad mind, paistab, et sellest ei saa nii kergel lahti.

Nagu paljudel gümnaasiumi läbijatel, tuli ka mul läbi lugeda Puškini “Jevgeni Onegin”. Olin algselt ehk natukene skeptiline, kuna järjekordselt anti mingi värsivormis raamat lugeda. Juba paari esimese lehekülje juures ma võtsin nõuks selle läbi lugeda, leheküljed läksid kiiresti ning tekst oli ilus, luuleline, sel kohal võime tänada Betti Alverit kauni tõlke eest. Raamatust oli hea aru saada, erinevalt eelmisest taolisest kohustuslikust raamatust, milleks oli Goethe “Faust”.

Lugu oli ilus ja romantiline, rääkis Oneginist ja Tatjanast ning nende teele jäävatest inimestest. Ma mitte kohe ei tahaks sisu
ära rääkida, ma kirjeldan vaid natukene peategelasi. Onegin oli selline erti elegantne mees, vanem kui Tatjana, käis Venemaa kõrgseltskonnas pidudel ja elas värvikirevat elu, siiski ta tüdines sellest ning kolis maale elama, kus ta kohustki Tatjanaga. Tatjana oli noor neitsik, elukogenematu, kuid samas uudistav ning seiklusi otsiv.

Raamatust on tehtud palju oopereid, teatrilavastusi ning avastasin ka, et raadiokuuldemäng, varsti peaks internetti üles minema ka mp3 fail sellest, eks ma postitan selle ka siia siis.

Kui teil pole mahti raamatut kätte võtta, siis soovitan teil filmi vaadata, ma usun, et see on lugu, mida iga vähegi haritud inimene peaks teadma. Natuke kurb on vaadata, et internetist otsides tuleb esimesena suur-suur hulk sisukokkuvõtteid.

Eriti meeldis mulle üks lõik:

“Las enne aga õnneund
ja imekõrgeid illusioone
toob noorusele nooruslik
pateetiline palavik.”

Raamatukogus torkas silma Tui Hirv “Tähe tänav”, raamatu valisin lootusega, et pealkiri seostub Tartus oleva tänavaga. Raamatu tagakaanel oli juttu muusikast ning kohe meenus ka Tähe tänaval asuv muusikakool. Tegelikul polnud raamat üldse selline, nimi oli tulnud Tallinnas asuva Tähe tänava järgi, kus peategelane elas.

Raamat sisult oli üsna easy-reading. Peategelane oli noor naine, kes tegeles laulmise ning meestega flirtimisega. . .eriti abielumeestega ning seda üsna edutult. Raamat jäi minu jaoks liiga poolikuks, kui sellele tuleks järg, oleks ehk mõte rohkem mõistetav.

Oli üks neiu, kes laulis kooris, see oli ta töö, ühel hetkel meeldis talle üks mees, keda ta millegi pärast ei saanud ning siis jälle teine, keda ta mingitel teistel põhjustel taas ei saanud. See on umbes midagi sellist, mida ma kirjutaksin endale sahtlisse, kui tuleb suur vajadus end lahti mõtestada ning enda ja kaaslaste käitumist analüüsida. Palju asju jäi mulle ka segaseks, näiteks raamatu lõpp, kus elupõline boheemlane otsustab järsku kahe sõbrannaga koos beibeks hakata ning nädalavahetuseti käivad siiski kuskil maakohas ja elavad oma vana elulaadi edasi. Ning see, et kui peategelane algselt oli boheemlane, kuis ta teadis nii palju detailseid asju, mis käivad nö beibeeluga kaasas.
Ma ei tea, nende raamatus olevate isikute loomine oli ka kuidagi lõpetamata või ebaloomulik.

Ma vist ootasin sellelt raamatult ehk liiga palju, mulle avaldas ehk liiga palju muljet see, et see on Petroneprindi poolt välja antud. Eriti kurvaks muutus hiljem meel, kui internetiavarustest leidsin, et neiu on FHM’is end paljaks koorinud, et ta raamat ikka paremini müüks. Ehk on see nüüd see kirjanduse järgmise tasemele viimine, kuid vabandust väga, selline asi on lame, olgu see siis naljaga või mitte.

Lugesin Kurt Vonnegut’i “Tapamaja korpus viis ehk Laste ristisõda”.  Selles raamatus olid kõik asjad peapeale pööratud. Segamini oli aetud minevik, olevik, tulevik ning reaalsus ja fantaasia.
Kindlasti peab ära mainima raamatus kõige rohkem korduva lause: “Eks ta ole”.
See oli nii iga paari lehekülje tagant ning märkis kellegi surma.
Põhilisteks teemadeks oli sõda ning elu väljaspool Maad - tralfamadoorlased. Kirjeldatakse Teise maailmasõja koledusi, otseselt mainitakse Dresteni juhtumit, kus olevat terve linn lihtsalt maha põlenud - ei ühtgi ellujääjat peale nende. Uurisin, kui tõene see fakt siis on, lugege siit, kui soovite ka teada, all pool on ka see sama raamat ära märgitud.

Kuna ma ise väga suur fantaasia fänn pole, siis see Maaväline elu osa jättis mind üsna külmaks, oli küll aru saada, et autor oli nende eluviisi võtnud kui eesmärki, milleni meie võiks jõuda ehk siis rahulikud inimesed, kes ei pea sõdasid, aga minu jaoks oleks võinud need osad isegi olemata olla. Sõjaolukorra kirjeldus oli minu jaoks see põhipunkt.

Tee selle raamatuni tuli vist ka sellest, et esiteks  on sellel üsna mõistatuslik pealkiri ning teiseks lugesin lühikirjeldust ning see sõdade pool jäi mul just silma. Ma ei teagi väga miks, kuid minu jaoks on  huvitav lugeda ilukirjandust, mis kirjeldab sõjaolusid. Need kõik emotsioonid, mis inimesi valdavad siis ning teod, mis tava olukorras oleksid nii absurdsed, see kuidagi köidab. Eriti hästi tuleb see Remarque raamatutes esile.

Kurt Vonnegut suri alles hiljuti - kaks aastat tagasi, kuid oma suureks üllatuseks avastasin ma ühe intervjuu temaga, eestlase tehtud. See küll ei anna erilist infot tema elutegemiste kohta minevikus, kuid selle eluhetke kohta, mil see intervjuu tehti - siin link siis.

Huvitav oli veel see, et ma arvastasin, et autor oli mingit viisi kunstnik. Ma teadsin küll varem, et tema teises raamatus “Tšempionite eine” on veidrad illustratsioonid, kuid ma ei arvanud, et need autori enda tehtud on. Tema koduleheküljel on üleval tema joonistused ning veel on ka müügiks skulptuur, mis on üsna krõbeda hinnaga, eks see näitab vast tema kui kirjaniku taset siiski.

Surfasin netiavarustes ja leidsin huvitavaid inglise keelseid raamatuid. Midagi hoopis teistsugust ning ma usun, et hea mõte kingituseks.

Frank Warren on välja andnud  neli raamatut ning viies on tulemas sel aastal. Tegelt võib öelda, et Warren ise pole midagi loonud väljaarvatud see, et tema oli just see, kes sellisele ideele tuli.

Esimene raamat: “PostSecret: Extraordinary Confessions from Ordinary Lives”

Teine raamat: “My Secret: A PostSecret Book” (pildil)

Kolmas raamat: “The Secret Lives of Men and Women: A PostSecret Book”

Neljas raamat: “A Lifetime of Secrets: A PostSecret Book”

Viienda raamatu pealkiri on: “Confessions on Life, Death, & God”

Kõik raamatud on tehtud blogi põhjal, blogi aadress on: http://postsecret.blogspot.com/

Blogi mõte on selles, et inimesed saadavad sinna oma kõige suuremad saladused ning nimelt postkaartide teel, mis on huvitavalt kokku kleebitud.

Ka Postimees on sellest teinud artikli, soovitan ka sellele pilk heita

Lisasin ka oma lemmiku viimastest postitustest

Nii siis, liimid ja käärid kätte, saatke kõik oma saladused

NB! Soovitan seda blogi igapäevaselt jälgida, sest poste kustutatakse pidevalt ära, vaid viimase lehe omad on nähtavad, mis on tegelikult natukene kahju, ma isiklikult tahaksin rohkem näha, aga eks selleks peab siis raamatu tellima vist.